Arheoloogiliste leidude hobiotsimise ABC

Eestis võib metallidetektori (ja muude otsinguvahenditega) arheoloogilise leide (st kultuuriväärtusega esemeid) otsida ainult vastava loa olemasolul. Loa omamine tähendab ühtlasi vastutustundlikku ja seadusekuulekat käitumist. Iga hobiotsija on kohustatud Muinsuskaitseametit teavitama oma otsingust (kus ja millal) ning eelnevalt tuleb saada ka maaomaniku luba. Otsides kultuuriväärtusega leide (vt joonisel 1) tuleb meeles pidada nn kolme leiu reeglit. Kui 50-meetrise läbimõõduga alalt tuleb kolm arheoloogilist eset, siis tuleb selles paigas otsingutegevus lõpetada ja Muinsuskaitseametiga ühendust võtta. Loomulikult tuleb otsingutegevus koheselt peatada ka aardeleidude või muude leiukogumite korral ning oma leiust viivitamatult teada anda.

Kõik kultuuriväärtusega leiud kuulvad Eesti riigile ning leidjatel tuleb need toimetada riigile ehk Muinsuskaitseametisse. Siis sõlmitakse riigi ja leidja vahel leidude üleandmise akt ning leidja jääb ootama tagasisidet (vt joonisel 2). Leidjatel on õigus ka leiuautasule, mille määramisel võetakse arvesse leitud esemete (teadus)väärtust ja leidja käitumist.

Eestis kehtib selline süsteem, kus hobiotsijate leiud liiguvad Muinsuskaitseametist arheoloogide töölauale (joonisel 3). Nende ülesandeks on määrata leiud (esemete vanus, tüüp, haruldus ja olulisus) ning anda hinnanguid leiupaikade kohta. Viimane tähendab tööd erinevate allikatega (nt ajaloolised kaardid, arhiiviteated) ning hobiotsijate tähelepanekutega (milline oli ümbritsev pinnas jms). Nii võib selguda, et avastatud esemed on pärit näiteks viikingiaegsest kalmest või kesk- ja varauusaegsest asulakohast. Uurimistöö leidude ja leiupaiga kohta on aluseks eksperdihinnangute tegemisel, millel põhinevad järgnevad sammud.

Muinsuskaitseameti eestvedamisel käib regulaarselt koos nn leidude komisjon (joonisel 4), kus vaadatakse läbi hiljutised eksperdihinnangud ning tehakse otsused leidude edaspidise saatuse kohta, leiuautasu küsimustes ning leiukoha osas.

Komisjonist läbi käinud eksperdihinnangud, seal tehtud otsused ja muud tähelepanekud edastatakse leidjatele (joonis 2: 5). Eksperdihinnangud lähevad arhiivi ning leiud suunatakse kas arheoloogiliste leidude hoidlatesse või muuseumidesse, vajadusel eelneb sellele leidude konserveerimine. Hoidlas olevaid esemeid kasutatakse uurimistööks, arheoloogia tutvustamiseks ning näituste tegemiseks.

Loaomanike arv on kasvanud üsna suureks, mis on pannud kogu kirjeldatud süsteemi suure surve alla, sest leide antakse üle väga palju. Arheoloogide väikene arv mõjutab ka eksperdihinnangute valmise tempot. Kuigi leidjatele võib pikk ootamine tunduda ebaõiglane, siis tegelikult on arheoloogide vaates suurem mure on hobiostjate poolt avastatud uute muististe kaitse alla võtmine. See on pikk ja keeruline protsess ning sadu leiukohti on kaitse alla võtmata, sestap ei tohi avaldada ka leiukohtade täpset asukohta. Atlases on ära toodud ainult need leiud, mille kohta on tehtud eksperdihinnangud aastatel 2013–2021.  

Hobiotsmise kohta loe lisa Muinsuskaitseameti koduleheküljelt: https://www.muinsuskaitseamet.ee/et/otsinguluba